MEIE LOOD_Kuidas koroonaviiruse epideemia mõjutab sinu elu?_8 klass

Osaleme 

ERM kogub lugusid ja fotosid sellest, kuidas äkiline ja suurehaardeline koroonaepideemia ning riiklik eriolukord mõjutab ja ümber kujundab Eesti inimeste igapäevaelu ja kuidas me uue elukorraldusega kohaneme.

https://www.erm.ee/et/news/kuidas-koroonaviiruse-epideemia-m%C3%B5jutab-sinu-elu

MEIE LOOD

Minu igapäevane suhtlemine on muutunud nii,et ma kahjuks enam ei jaluta õues sõpradega,aga nüüd ma saan ainult internetis suhelda

  Kõikidele vanemad on keelanud õues käia,aga on leidnud 2 sõpru, kes tulevad mulle külla ja veedavad minuga aega.

  Ma pole pakkunud vanematele inimestele abid,sest praegu on selline hetk elus, millal iga inimene on iseenda eest.

  Ma pole kedagi abistanud, sest inimesed ajavad täiega suurt paanikat.

  Minu arvates see on ebanormaalne käia poodi ja üles ostma kõik tatra, riisi ja makaroni pakke poes.

  Rohkem inimest ja last sureb ära näljast, aga miks me ei kirjuta,selllest tervet "Delfi"lehed täis?

  Siis kui meid tavalist inimest ei puutu oht, siis me rahulikult elame,aga kui oht juba puutus meid, kõik hakkavad kiiresti muretsema,sellest mida ei saa muuta.

  Mul vanaema haigestumise riski tõttu  ei välju, aga ta töötab haiglas ja me emaga koos koguaeg muretseme tema eest.

  Kahjuks inimesed ei saa aru,et kui ta reisib kuhugi siis on vaja kodus olla 2 nädalat. Mul on isegi näide. Minu vanaemal on tööl sõbranna ja ta pole kellelgi pole rääkinud,et ta käis reisima. Lõpuks tal oli koronaviirus, aga see naine on kohtunud patsiendidega  ja arstidega. Pärast seda lugu mul tekkis küsimus "Kas inimestel on üldse aju? ".

 On küll üks positiivne asi. Nüüd terve maailm teab,kuidas hästi pesta käed.

                                                                       Lugupidamisega, Daniela

Kõik õpilased istuvad karantiinis  juba kaks nädalat. Soovin jagada oma mõtteid  millega ma tegelesin selle aja jooksul.

Esialgu digitaalõpimine mulle meeldis.See oli uus kogemus, sest kodus ma pidin ise tegema nii klassitöö kui ka kodutöö. Ajaga ma sain aru ,et iseseisvalt õppimine on raske . Ma pean palju infot otsima, lugema, lahendama ülesandeid . Koolis on õpetaja , kes saab aidata, seletab teemat, toob näiteid . Ma igatsen oma sõprade järgi . Ma tunnen puudust sõpradega näost näkku suhtlemisest .Aga karantiinil on ka positiivsed küljed . Ma õpin planeerida oma päeva . Mul on nüüd rohkem vaba aega . Ma loen raamatuid , mängin kitarri,vaatan filme ja suhtlen sõpradega telefoni teel.

Paljud kuulsad muuseumid, teatrid avavad oma uksed Internetis . Ma arvan , et see on hea võimalus külastada huvitavaid kohti .

Praegu ma ei saa jalutada õues, külastada oma vanavanemaid , aga ma võin kasutada seda aega enesearendamiseks .

Tervitades, 

Emil