HINGEDEAEG ja kaasaaegne kõrvitsate paraad

KUIDAS TEHA PABERMASSIST KÕRVITSAT:

VAJA LÄHEB:

PABERMASS (ajalehed, pakkepaber vm)

KILEKOTT

TEIP

PVA LIIM

GUASS

KÄÄRID

TEE NII:

täida kilekott pabermassiga ja seo tugevalt kinni teibiga

moodusta kõrvitsale sektorid: teibi tugevalt ümber kilekoti 

kata kilekott majapidamispaberi või ajalehe ribadega, niisuta paberit veega ja 

määri kõik kihid pva liimiga .Paberkihte võiks olla 3-6.

Kuivanud kõrvits maali guassiga oranziks ja kaunista 

Hingedeaeg

Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Hingedepäev - 2. november

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingesandid

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Mida teised teevad

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Halloween - 31. oktoober

Halloween hakkas Eestis meedia õhutusel levima 1980. aastate lõpus – niisiis umbes samal ajal mitmete Euroopa maadega. Pühakutepäeva laupäev oli eesti rahvakalendris varem tundmatu ja kombestikult ühendab tähtpäev endas meie hingedeaja, mihklipäeva ja mardipäeva tavasid. 

Halloween'i tähistatakse tänagi rohkem linnades, kus liiguvad ringi tontlike maskidega lapsed. Vahel harva on neil käes laternad või on kasutatud Ameerika eeskujul kõrvitsalaternat. Viimast, sageli hiigelsuurte viljadega taime küll kasvatatakse Eestis, kuid mitte väga sageli. Arvestatavaks köögiviljaks muutus kõrvits 19.-20. sajandil. Küll on aga mitmetes lasteaedades ja koolides sellel päeval korraldatud kõrvitsatest laternate ja maskide tegemise konkursse.

Halloween'iga tähistatakse paljudes maades ühtlasi hingedepäeva/-aega, kui oodatakse koju varem elanud inimeste hingesid, kelle mälestuseks süüdatakse kodudes küünlad.

allikas: http://www.folklore.ee
Kõrvitsa autorid: Ch Lään ja Elza Larssen