Kangakudumine on üks tekstiili valmistamise viisidest.
Kangas tekib lõime- ja koelõngade ristlemisel. Lõimelõngad veetakse telgedele vajalikus pikkuses, tiheduses ja laiuses. Koelõngad kootakse lõimelõngadesse lõnghaaval.
Telgedel kudumise ajalugu
Algelised kangasteljed olid tuntud juba vanades Idamaades, muistses Indias ja Hiinas, hiljem enamikul maailma rahvastest. Eestis on hiljemalt vanemas rauaajast jälgi püsttelgedest. Sellele osutavad lõimelõngade pingutamiseks kasutatud raskusvihtide arheoloogilised leiud, üksikud vanad tekstiilesemed ning Põhja-Eestis ja saartel tuntud kangaspuude nimetus kangasjalad. Püstkangaspuud koosnesid kahest püsttulbast, neile toetuvast lõimepoomist, lõimelõngu eraldavast põiklatist ja vajalikust hulgast niielattidest. Püstkangaspuudel oli võimalik kududa ainult lühikesi, kuid üsna laiu kaheniielisi labaseid ja neljaniieleisi toimseid võrdlemisi hõredakoelisi riidetükke, sh ornamenditud sõbasid.
Rauaaja lõpul olid usutavasti tuntud ka rõhtsad kangasteljed. Neil oli palju hõlpsam luua niitega ühendatud tallalaudu sõtkudes koelõngade läbiviimiseks vahelikku. Ka võimaldasid need kududa mitmesuguse pikkusega tihedamaid, vastupidavamaid ja keerukama koemustriga kangaid. Rõhtsate kangaspuude areng ja levik toimus Eestis üsna pikka aega. Täiustumisel on need läbinud mitu vaheastet. Eriti oluline on olnud voki kasutuseletulek ja areng. Sellega rööbiti võeti arvatavasti saksa kangrute eeskujul tarvitusele ka 19. sajandil üldised sammaskonstruktsiooniga kangaspuud koos nende sagedase nimetusega (kangas)teljed.
Rõhtsatel telgedel kudumise keerulisemaid ja vastutusrikkamaid töid oli kanga loomine ehk käärimine ja sellele järgnev lõimelõngade kangaspuudele rakendamine. Kangalõim veeti üles (loodi) majaseina löödud pulkade vahel, 19. sajandil juba järjest rohkem käärpuudel. Loodud kangalõim tuli rakendamisel ühtlaselt jaotada kogu kanga laiuses, keerata lõimepoomile, niietada ja soastada.
Igapäevaseks tarbeks kooti enamasti lihtsakoelisi 2—4 niielisi labaseid ja toimseid kangaid. Labast tehnikat kasutati peamiselt takuste ja peenlinaste, harvemini villaste kangaste kudumisel. Labase tuletisena on Eestis seelikuriide ja vaipade valmistamisel rohkesti rakendatud juba keskajal tuntud koeripstehnikat. Tunduvalt vähem leidub rahvapärastes tarbetekstiilides lõimerips- ja panamakude. Toimses tehnikas on kootud enamik villaseid ja poolvillaseid kangaid, kuid ka linaste ja takuste töörõivaste materjal on tiheduse ja vastupidavuse suurendamiseks sageli tehtud toimsena. Kasutatud on nii lõime-, koe- kui ka tasapindset toimset kude. Läbivillased ülerõivaste ja sõbade kangad kooti neljaniielises tehnikas. Seevastu kolmeniielist nn pooltoimset riiet leidub 19. sajandi tekstiilidest veel vaid Muhu ja Hargla seelikutes. 18 sajandi teisest poolest alates on kutseliste kangrute eeskujul taludeski rohkesti hakatud kasutama segatoimset tehnikat, milles lõngade ristumissageduse ja lõimejoonte suundade muutmisega oli võimalik kududa erinevate koemustritega nurk-, murd-, rist- ja astangtoimseid (kilbilisi, murrelisi, anesilmseid) kangaid. Kolmandat põhitehnikat, atlassi, on selle lõtvuse ja kiire kulumise tõttu Eesti tarbetekstiilides kasutatud vähem. Ainult siin-seal saartel ja Lõuna-Eestis võib leida poolatlasstehnikas tekstiilesemeid.
19 sajandi teisel poolel hakati põhitehnikaid täiendama mitmesuguste kirikangaseadlustega, mille tulemusena saadi juba drell-, raanu- ja vagupindseid ning pitstehnikas kangaid. Eriti osavad kangakudujad olid setu naised, kes lihtsatel maatelgedel on osanud valmistada 2—8-niielisi nn kotsanitse kangaid. Rahvakunsti esindusesemete kudumisel on Eesti eri piirkondades osatud erinevalt mitmevärviliste lõngadega mustrite korjamis-, naast-, roosimis- ja pindpõimetehnikas liitkirjadega luua teisendirohkeid kaunistustekstiile.
arheoloogiline leid: sõba (fragment)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar